Hugo särk

Hakkasin Lihula särgi tegemisele mõtlema 2018. aasta sügisel. Või siiski varem, Lihula mõisas 2016. aastal külastatud rahvarõivanäitusest ajendatuna? Ei teagi täpselt, võibolla veel varem. Melanie Kaarma akvarelli Lihula rahvarõivastest 1981. aasta raamatus 331. leheküljel olen tundide kaupa jõllitanud juba aastaid, uhke värk, teadagi. Tema teisi joonistusi muidugi ka.

Üks lahke inimene Lihulast saatis koopiad mustritest. Vaatasin neid tunde, kujutlesin, mõõtsin, loendasin kangal niite, arvutasin, kuni mõistsin, et pean kõik kirjad ise välja mõtlema. Selleks ajaks oli saabunud 2018. aasta november. Hugo sünnipäeva paiku küsisin talt igaks juhuks üle, kas ta üldse paneks rahvarõivad suure peo ajal selga, kui need talle valmis teen. Hugo vastas jah ning ma jätkasin.
Kulus tunde, kui kammisin pikselhaaval läbi Lihula mõisas näitusel tehtud pilte. Siis kulus päevi, et vaadata üle kõik selle piirkonna särgid muisist ning kokku kulus kolm kuud, et vaadata üle kogu internet. Tagantjärele pisut naljakas, aga olin auahnelt võtnud plaaniks kirjutada särgile maailmas veel puuduv lugu. Veebruari lõpuks olin väga palju ruudulist paberit punaseid ristikesi täis ladunud. Kirju oli ju vaja kraele, kätistele, õlakutele, esiosa maniskile, nimelapile. 27. veebruaril tundus olevat õige aeg Hugo üle mõõta. Selleks ajaks olin pihta saanud, et tõeliselt ilusa asja saan siis, kui kirjad on särgiga õiges mõõdusuhtes. Ja särk peab teadagi olema kandja mõõtu. Pisut ette kiirustades võin öelda, et 12. mai lisamõõtmisest oli suur kasu, sest noormees oli selleks ajaks toekam ja kael jämedam. Särk võib olla kuitahes kaunis, aga iga asja sellele mehele selga ei suru, sõna "ebamõnus" oleme kuulda saanud alates ajast, kui Hugo rääkima hakkas. Niisiis eelkõige pidi särk paras olema. Ühtlasi pühendan nüüd hetke kirjandusele ja kultuurile, täpsemalt soome keelele ja sõnale "paras" ja Mika Waltarile ja sellele, kuidas ta kirjeldab, millises egiptuse-uimas ta kirjutab "Sinuhet". Päris kahju, et eesti keelest on paraja parim tähendus kaotsi läinud. Aga tänu Hugo Lihula särgile mõistsin, millises palangus on kirjanik, kui ta parasjagu (taas)loob tuhandeaastast ajalugu.

Tikandeid planeerides ja kanga koe- ning lõimelõngu loendades sain aru, et keti kõige nõrgem lüli ei ole suure peoni jäänud aeg, vaid silmad. Mu oma väikesed punased silmakesed, mis igapäevast arvutitööd tehes on kõvasti kannatada saanud ja ära kulunud. Seepärast otsustasin kasutada kanvaad, seda va neljakümneaastast. Muidugi on täpselt kanganiite lugedes ristpiste ülikorrektne ja peen, kummardan kõigi ees, kes ilma abikangata näevad teha.

Alates juurdelõikusest sai suurem osa tööst minutipealt kirja, ühtlasi tekkis ka loetelu, mida järjest tegin. Hästi lühidalt võiks see olla umbes selline:

• kõik millimeetri pealt välja arvutada
• särgi tükid kangast niitipidi välja lõigata ja rikkalikult varu lisada, sest ära saab alati lõigata
• tikandiga tükkidele kanvaa ülitäpselt lõimesuunda järgides peale traageldada
• kõik kirjad ära tikkida – peaaegu ainus kunst seejuures on meeles pidada, et nõel läheb kangasse nii ülevalt alla kui alt üles kangaga täpselt risti 
• särki tugevdav nõelatöö (pilud, takid, läbiõmblused)
• õlale kaelalapid, õlakud peale
• esiosa kinnis, nimelapp
• lõhikud ja värvlid varrukasuudesse
• kaenlaalune lapp varruka külge ja varrukas keha külge
• krae peale
• särgi alläär
• nööpaugud esiosa liistule ja nööbiaasad kraele ja kätistele.

Mõne töölõigukese ajakulu jäi suures tuhinas üle mõõtmata, näiteks see kolme kuu jooksul kulunud aeg kirjade loomisele. Minutipealt mõõdetud aegadest summeerus ajakuluks 133 tundi 52 minutit. Suur abi oli Kübest, kes võttis enda peale nööpide tegemise, sest olin ennast kõigile igasugu muude rõivatükkide lubamisega täiesti nurka mänginud ning suur pidu tuli iga tunniga lähemale.
Suurema osa tööst tegin nõela ja niidiga, mõnes kohas kasutasin ka masinõmblust. Kas kahetsen? Ei, sest üleni käsitsi särke olen juba teinud. Suurema osa ajast juhtis mind kindel tunne, et iga minut on arvel (lõpuks nii oligi). 2018. aasta novembrist 2019. aasta juuli alguseni ärkasin igal hommikul kell kuus, tegin kaks tundi rahvarõivatööd, siis teenisin kaheksa tundi leiba lauale ning õhtul kella kuuest südaööni tegin jälle rahvarõivatöid. Välja arvatud kooriproovid ja aed, mida ei saa maha jätta. Kuigi kevadel olin omaarust väga kaval ka külvasin ja istutasin vaid maitse- ja ravimtaimi, mis elavad õhust ja armastusest, kui esimesed suuremad umbrohud ära kitkuda.

Kui küsisin Hugolt, mida ta ise särgile tahaks, sain kuulda, et "mõned draakonid võibolla". Draakonite ja lohede erinevust pidin Google'ist uurima ja võib-olla on särgil siiski lohed (lohed kõnnivad kahel jalal ja draakonid neljal). Nad said tegemise käigus isegi nimed: Tuuli ja Säde, kuid vennapoig Ekke degradeeris nad üheainsa pilgu järel Lihula varesteks ja nüüd nii on - Lihula varesed. Aga ikka hullult uhked varesed.
Hugo soov saada kuskile üks Jägermeistri hirv võis olla nii enne kui pärast draakoneid. Hirve ristpistesse kujundamine oli rõõmustav, vast isegi pisut uimastav nagu Jägermeistrile kohane, kuid sellisel tervistaval viisil. Hirve peitsin seitsmendat kaelalüli kaitsma.

Särk tuli tore ja nii ei saanud endale lubada käegalöömist muudegi rõivatükkide juures. Nii juhtuski, et sukkadeks said ülipeened villased itaalia meestesukad, millest üks talupoeg Lihulast 19. sajandi lõpul poleks unistadagi saanud... Kuid Hugo jaoks on legend, et talumehe kratt pannud need von Wistinghauseni tagant pihta ("Novembri" mõju, teadagi). Sukapaelteks sai saja-aastane värvikas punutud pulmapael (mis talust, vaja tagantjärele välja otsida, äkki oli Tõrvanõmme). Nahast rahvatantsukingad suuruses "sorok poslednii" ilmusid täpselt õigel ajal rahvarõiva ostu-müügigruppi müüki ja kahtlustan, et müügi põhjuseks võis olla see, et vasak ja parem king on vähemalt number erineva suurusega (aga selle vastu leidub rohtu). Pükstest kirjutan eraldi loo; pükste kangas ilmutas end Humanas ja ootas peaaegu viis aastat, et tast asja saaks. Mütsiks sai mõned aastad tagasi Epult tellitud puuvilla-siidisegune naturaalvalge munakooremüts. Õige Lihula müts ei saanud valmis (aga midagi peabki ju tulevikku jääma; ühtlasi on vihje: kui tahad jahedat kudumit, sega siidi sekka, väga mõnus).