Rahvarõivasärk

Tegin üleni käsitsi lihtsa rahvarõivasärgi kõige lihtsamaid käsitöövõtteid ja põhimõtteid järgides. Natuke kirjeldan iga töölõiku. Särk, kus lõige on ühtlasi ka neljakandiline ja arhailine, on alles töös. Praeguses postituses on näha lõikega varrukat, seepärast puudub peatükk, kuidas õmmelda särgile varrukat koos kaenla-aluse lapiga.

Kangas

Vaatasin erinevaid linaseid kangaid. Valiku tegin selle alusel, et oleks pehme ja siidine, sest särgi kavandasin aastasele lapsele. Kindlasti tahtsin, et särki oleks mõnus pilutada ja käsitsi õmmelda.

Pilu särgi esiosal

Tõmbasin särgi esiosa keskjoonelt (kaelusest alla) kangast välja ühe lõimelõnga (niidi) nii pikalt, kui sügavat lõhikut särgile vaja. Lõikasin piki väljatõmmatud niiti särgi esitüki sisse lõhiku.

Sisselõike kummaltki poolt tõmbasin veel kaks lõimeniiti lahti, sest nad niikuinii hargnevad kohe ise üles.

Vaatasin kanga pealt, kui kitsa serva suudan äärest kaks korda sissepoole keerata, seejärel tõmbasin pilu tegemiseks välja kaks niiti täpselt nii pikalt, kui pikk oli pilu ise.

Pilu oleksin saanud teha ka ühe niidi väljatõmbamisega, kuid kahega jäi pilu nähtavam. Nüüd lõikasin pilu õmblusvaru 2/3 ulatuses T-kujuliselt lahti.

Muljusin õmblusvarud alla, linane laseb ennast kergesti koolitada. Pilutasin õmblusvarud kinni.

Pilu lõhikupõhjas liikusin nõelaga ühe serva pilust teise ääre piluni väikeste üleloomispistegega.

Kui see töö tehtud, läksin teisele ringile ehk pilutasin üle ka pilu teise serva (siis särgipoolse, sest õmblusvaru ehk lõhikupoolne pilutamise tegingi esimesel ringil). Teine ring teeb pilu veelgi väljapaistvamaks, ühtlasi muudab see pilu sõlenõela torgetele vastupidavamaks.
Teisel ringil vormistasin ühtlasi lõhiku otsa, kuhu tegin väikese vastandvoldi. Igal kandjal ei ole veetlevat karvast rinda, vastandvoldike aitab esiosa lõhiku servadel kokkupoole hoida.

Lõhiku otsa saab üle teha nii nööpaugupistes kui tihedas üleloomispistes, mina tegin vahelduse mõttes hoopis silma.
Samuti on väga tähtis pilu lukk - väike sild, mis kaitseb lõhikut ootamatu tõmbe korral rebenemise eest. Lukk tekib, kui ühendada kaks serva omavahel paari lõdva pistega, mis omakorda nööpaugupistega üle teha.

Varrukad otsa

Nüüd kirjeldan trikki, milleta ma pole juba ammu ühtki särki teinud. Kui õmblen kokku õlaõmblused, siis paremalt poolt. Jah, just nii, et õmblus jääb justkui väljapoole. Las olla nii, kohe selgub, miks see hea on.

Kui õlaõmblus on tavalise järelpistega tehtud ja õmblusvaru maha pressitud (saab ka küünega suruda), siis on aeg varrukad otsa traageldada. Kõige lihtsam on seda teha erksavärvilise siidiniidiga, mis jookseb hiljem linasest lihtsasti välja ning silmapaistva värvi tõttu ei unune õmblusesse ka.

Varruka ja keha ühendusõmbluse õmblusvaru jääb jälle tavalisele poole, st särgi pahupoolele.
Varruka otsaõmblemiseks kasutan pesuõmblust, siis jääb töö täiuslikult puhas nii paremalt kui pahupoolelt. Neljast järgnevast pildist esimesel-teisel on pesuõmbluse kaks etappi särgi pahupoolel.

Kolmandal pildil on varruka pesuõmblus pahemal pool.

Neljandal pildil on õlaõmblus ning varruka pesuõmblus särgi paremal pool.

Õlakud

Õlak on rahvarõivasärgi üks tähtsamaid osi, see kaitseb särgi õlga kulumise eest. Aastane lapsuke küll ei kanna reisipauna õlal, tema särgil on õlak lihtsalt ilu pärast. Traditsiooniliselt tikiti ja pilutati õlale kaitsemärke särgi kandjale.

Õlaku lõikan enamast kaks korda nii laia, kui õlak valmislaiuses peab olema. See lisanduv kord laiuses läheb õmblusvarudeks. Teisisõnu, õlak on nii sisuliselt kahekordne ja tugev.
Õlakut kaunistavad ja tugevdavad ääres tagid. Neid kutsutakse mitut moodi (takid, punnid, nupud), hääl lapsel mitu nime. Takkide tegemiseks tõmbasin õmblusvaru murdejoonelt välja 1-2 niiti. Rühmitasin kanganiite neljakaupa, käies iga rühma järelpistega kahe keeruga üle.

Õlaku õmblesin särgi õlale kinni takkide vahelt kinnituspisteid tehes. Ühtlasi kattis õlak ära töö paremale poolele toodud õlaõmbluse. Nii väikese kandja jaoks tundus õlakule veel järelpistes õmbluste lisamine liiast, kuid suure inimese särgile need liiga ei teeks – kinnitavad õlakut ja ilus on ka.
Tikkisin särgi kandjale kaitseks kummalegi õlale päikeseratta.

Särgi alläär

Särgi allääre tegemiseks peab särk muidugi särgi alläärest varrukaotsteni kokku õmmeldud olema. Need õmblused tegin jälle tavalised pesuõmblused.

Särgi allääre pilutamiseks tõmbasin äärest kolmekordse õmblusvaru kauguselt kangast välja kaks niiti. Murdsin ja traageldasin õmblusvaru täpselt väljatõmmatud niitide jooneni. Siis pilutasin õmblusvaru kinni.

Käisin pilutades üle ka pilu teise serva, ikka markantsema väljanägemise nimel. Pildilt on näha, et sama nõelatöö tegin seekord ka varrukasuus.

Töövarrukale nii sobib, kuigi suurema inimese särgi puhul on vastupidavuse osas suureks abiks äärele (õmblusvaru murdejoonele) takkide lisamine. Piduvarruka värvlil on palju muid võtteid ja etappe, mida selle särgi juures näidata ei saa.

Kurrutus särgikaeluse seljaosal

Peen kurrutus nõuab rohkesti kannatust ja täpset silma, seda tehakse kanganiite lugedes. Teravam silm märkab kohe, et minu kurrutus on pisut, ütleme, jämedakoeline.

Kurrutus on särgil seda vastupidavam ja kaunim, mida peenem ta on, igatahes tasub näha vaeva ja teha see töö korralikult; ma oma kurrutuse üle seekord just ülearu uhke ei ole.

Lappvoldid kaeluse esiosal

Kaeluse esiossa tahtsin seekord midagi erinevat kui kurrutus. Tegin peened lappvoldid.

Ka lappvolte võib teha kanganiite lugedes, seda ühtlasemad tulevad. Olles suur traageldamise austaja, traageldasin lappvoldid kinni, et krae õmblemise ajal kõik paigal püsiks ja kuskilt miski paigast ei liiguks.

Krae

Kraeks oli neljakordse kraelaiusega riba, mille keskjoonele tegin jälle takid.

Krae kinnitamisel kaelusesse on mitu võimalust. Tegin nii, et krae kaelusesse kinniõmblemise varu jäi sissepoole. (Saab ka nii, et krae kinnitatakse kaelusesse nii, et särk on pahupoolelt juba puhas ja teine, lõplik krae kinnitusõmblus tehakse särgi paremal poolel.)

Järgmiselt pildilt on näha, et seekord traageldasin peene, kuid särgiga sama tooni niidiga.

Põhjuseks on, et see traagelniit jääbki sisse ja krae õmblesin tegelikult kinni sellele järgneva õmblusega – järelpistega, kuid mitte seest, vaid pealt.

Kui see tehtud, keerasin tagasi krae sisemise poole õmblusvaru ja traageldasin kraenurgad ja sisemise õmbluse.

Sisemise õmblusvaru võib hõlpsasti näppude vahel murda, kuid kõige lihtsam on murdejoon nõelaga sisse suruda, linasel kangal nõel jookseb täpselt ja sirgelt. Krae kinnitasin seestpoolt tavalise peitpistega.

Pildil on ühtlasi näha, et peenikesed lappvoldid kinnitasin pahemalt poolt samasuguse pistega, nagu kinnitatakse ka kurdusid.

Krae ülemises servas asuvad sakid kinnitasin pistetega nende vahelt, nii ei jää serv ümar ega vaju laiali.

Sõltused

See on üks veider sõna, mida rahvarõiva viie-aasta-jooksul-kord kandja ei tea. Sõltus on kinnitusnöör. Sõltusi võib leida nii varrukasuust värvlit kokku tõmbamast kui kaelusest kraenurki kokku hoidmast. Ennevanasti võis särgi kandja ka nii vaene olla, et ei saanud seda sõlekest endale kuidagi lubada. Või näiteks ei kandnud kallist sõlge töösärgil. Miski pidi ju särki koos hoidma ja nöörikesed tegid triki ära. Nööri saab punuda näpunöörina või "patsina" või teha kaarushargiga. Mina seekord heegeldasin keti, kasutades kolmekordset segu, millest üks oli linane niit ja kaks tavalist õmblusniiti, sest igal muul moel jäi liiga peen või liiga paks ja jäik.

Särk on valmis

Laulu- ja tantsupeoni on 138 päeva aega. Jõuab särgi teha!

Märkus: postituse tekst ja fotod on kasutatavad Creative Commons'i BY-NC-ND litsentsi alusel (autorile viitamine, mitteäriline eesmärk, tuletatud teoste keeld)